Plastreostus on plastesemete (näiteks plastpudelite) kuhjumine Maa keskkonda, millel on negatiivne mõju elusloodusele, metsloomade elupaikadele ja inimestele. Plastikud kui saasteained võib suuruse järgi jagada mikrokildudeks, keskmisteks kildudeks või suurteks kildudeks. Plast on ühtaegu nii odav kui ka vastupidav, seega on inimese plasti tootmise tase väga kõrge. Enamiku plastide keemiline struktuur võimaldab neil siiski vastu seista paljudele looduslikele lagunemisprotsessidele, mille tulemuseks on aeglane lagunemine. Need kaks tegurit koos on viinud keskkonnas väga olulise plastireostuse probleemini.
Plastreostus võib mõjutada maad, vett ja ookeane. Hinnanguliselt jõuab igal aastal rannikualadelt ookeani 1,1–8,8 miljonit tonni plastijäätmeid. Organisme, eriti mereloomi, võivad kahjustada mehaanilised mõjud, nagu plastesemete takerdumine või plastijäätmete allaneelamisega seotud probleemid või kokkupuude plastis sisalduvate kemikaalidega, mis häirivad nende füsioloogiat. Inimesi mõjutab ka plastireostus, näiteks erinevate hormoonmehhanismide häirimine.
2018. aasta seisuga toodeti maailmas aastas ligikaudu 380 miljonit tonni plasti. 1950. aastatest kuni 2018. aastani toodeti maailmas hinnanguliselt 6,3 miljardit tonni plasti, millest ligikaudu 9% võeti ringlusse ja ülejäänud 12% põletati. See suur hulk plastjäätmeid satub paratamatult keskkonda ja uuringud näitavad, et 90% merelindude korjustest sisaldab plastikilde. Mõnes piirkonnas on tehtud märkimisväärseid jõupingutusi, et vähendada plastireostuse probleemi, vähendades plasti tarbimist ja edendades plasti ringlussevõttu.
